Killuke minu teekonnast

Minu elu ärkas sügavamalt siis, kui sain emaks 16-aastaselt.
Olin tundmatutel vetel, ise veel laps, kuid minus kasvas elu, kelle ees tundsin sügavat vastutust ja armastust.
See hetk oli täis imet ja soojust — ja samal ajal õppimist, kuidas üldse hoida.

Ema ja isa olid sageli tööl ning lapsepõlves oli minu suurim tugi loodus – tema vaikuses tundsin end mõistetuna.
Kui mu kõrval kasvas nüüd keegi, kelle iga nutt ja naer puudutas mind sügavalt, hakkasin esimest korda päriselt tunnetama, kui võimas ja samas õrn on side kahe hinge vahel.

See aeg õpetas mind kuulama ja vaatama enda sisse – varjude poolele, kuhu loodus mind varem ei juhatanud, sest tema lihtsalt on.
Emadus tõi mind tagasi inimlikkusesse: rõõmu ja valu, läheduse ja hirmu kaudu õppisin tundma, mis tähendab päriselt elada.

Olen näinud, kuulnud ja tundnud elu kogu tema täiuslikus ebatäiuslikkuses.
Mõnikord on olnud raske endale tunnistada ja lubada tunda kõike, mida elu puudutab.
Aga just nendes hetkedes – kui ma ei põgenenud, vaid hingasin – sain aru, et iga tunne on uks tagasi enda südamesse.

Elu on mind õpetanud kuulama. Mitte ainult sõnu, vaid vaikust nende vahel.
Kuulama keha, hinge ja looduse sosinaid, mis juhatavad meid tagasi iseenda keskmesse — sinna, kus elu hingab rahus ja tões.

Olen hing, kes on rännanud läbi valguse ja varjude, õppides armastama elu selle terviklikus ilmingus.
Minu teekond on toonud äratundmise, et tervenemine ei ole eesmärk, vaid tagasitulek – iseendasse, hingamisse ja kohalolusse.

Töötan holistilise regressiooniterapeudina ja hingamisrännakute (FBR hingamistehnika) juhendajana, toetades inimesi nende sisemisel rännakul – et taastada kehas energia voog, vabastada mineviku mustrid ja leida rahu, mis ei sõltu välistest ootustest ega oludest.

Olen ka laste ja perede toetaja, looduslaagrite looja ja ruumihoidja.
Loodus on minu õpetaja – ta meenutab mulle, et kõik muutub, aga olemus jääb.

Mind toidab ausus, puudutus, vabadus ja siirus. Need väärtused elavad minu töös ja kohtumistes – olgu see teraapiaruumis, looduses või hetkes, kui kaks aara papagoid, Sundari ja Shrek, meenutavad mulle elu värvilist rõõmu ja kohalolu ilu.

Usun, et igas inimeses on olemas tarkus ja jõud, mida pole vaja parandada – vaid õrnalt meelde tuletada.
Kui tunned kutset peatuda, hingata ja vaadata enda sisse, siis võib-olla ongi aeg.
Kohtuda iseendaga – õrnalt, sügavalt ja vabalt.